Mart Mäeker: Valimisliit kui terve mõistuse partei

Viimasel ajal on meedias palju kirgi kütnud valimisliit Saarlane, keda erakonnad nii vasakult kui ka paremalt süüdistavad vaat et pühaduseteotuses – kuidas julgetakse tulla valimistele mitte parteide lipu all, vaid valimisliiduna, kuhu kuuluvad ka mitmete erinevate parteide liikmed?

Siiani on valimisliidud väga edukalt osalenud omavalitsustes avaliku võimu teostamisel. Tegelikult ongi enamikus valdades võimu teostanud erineva parteilise kuuluvusega ja parteituid liikmeid ühendavad valimisliidud, kelle eesmärk on olnud arendada kohalikku elu ja avalikke teenuseid lähtuvalt kasutada olevast ressursist (nii rahast kui ka inimestest) ja meie riigi seadustest.

Parteid tulevad ja lähevad

Ka Lääne-Saare vallas on praegu üheks võimu teostajaks valimisliit, kuigi liidriroll on kanda Reformierakonnal.

Kuigi Kuressaare volikogus on formaalselt esindatud ainult parteid, siis sisuliselt on IRL-i ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon teostanud võimu puhtast pragmatismist ja tervest mõistusest lähtuvalt ning mehitanud praeguse linnavalitsuse parteilist kuuluvust mitte oluliseks pidades.

Naljakas on asja juures muidugi see, et Reformierakond viskas abilinnapea Tiia Leppiku oma ridadest välja pärast seda, kui ta nõustus saama linnavalitsuse liikmeks, kuigi nende põhikiri lubab parteilist kuuluvust ka peatada. Keskerakond oli tunduvalt demokraatlikum, kui mina nõustusin kandideerima abilinnapea kohale ja mingeid sanktsioone ei rakendanud.

Kõik oleks väga kena, kui parteidel oleks piisavalt pikk pink võimekaid ja haritud inimesi, kes suudavad täita kõiki neid eesmärke ja ülesandeid, mida elu omavalitsuste ette püstitab. Eks võimekate inimeste puudus oli ka üks põhjus, miks pikalt Kuressaares võimul olnud Reformierakond kaotas eelmistel valimistel võimu. Nüüd on aga reaalne olukord selline, et töötava meeskonna kokkusaamiseks peavad olema kaasatud kõik inimesed, mitte ainult need, kes koonduvad parteide lippude alla.

Kui nõukogude võimu viljastavates tingimustes oli vaja leida ja ära rääkida inimesi ühe partei ridadesse ning ka siis oli raske koosseise komplekteerida, siis praegu, kus erakondi on nagu seeni metsa all, ei lähe inimesed nende rüppe sugugi parema meelega kui omal ajal kommunistlikku parteisse.

Kohalikul tasemel võimu teostamiseks ei ole see ka vajalik, kuna maailmavaatel ei ole inimestele avalike teenuste osutamisel erilist tähtsust. Põhirõhk on juhtimisel ja majandamisel ning nende edukaks teostamiseks on vaja haridust ja kogemust. Partei liikmelisus teatavasti ei ühe ega teise osas mingit garantiid ei anna.

Ühe põhiväitena tuuakse parteide suuremat vastutust valijate ees. Minu meelest on see puhas demagoogia. Parteid tulevad ja lähevad (nt Koonderakond ja Rahvaliit) ning inimesed vahetavad parteisid. 2009. aastal Kuressaares Keskerakonna nimekirjas volikokku pääsenud viiest inimesest on tänaseks kaks Reformierakonnas, üks sotsiaaldemokraatide ridades ja kaks pensionil. Ja ongi kogu vastutus.

Laiapõhjaline valikuvõimalus

Vastutus seisneb nii parteide kui ka valimisliitude puhul üksnes võimes teostada võimu. Kui sellega hakkama ei saada, siis valimiste vahel jäädakse võimust ilma või valimistel valijad lihtsalt enam ei vali ja puudub võimalus uuesti võimu teostada. Ega opositsioonis olijatel nagunii millegi eest vastutada ole, nemad saavad kritiseerida võimulolijaid.

Valimisliitude ja parteide nimekirjade osalemine sügisestel kohaliku omavalitsuse valimistel loob valijate jaoks laiapõhjalise valikuvõimaluse ning kaasab rohkem inimesi nii valimistel kandideerima kui ka valima. Uue omavalitsuse käivitamine on kindlasti raske ja seal läheb vaja kõigi saarlaste abi, sest tagada tuleb nii linna kui ka maa tasakaalustatud jätkusuutlik areng.

Selle eest ei vastuta ei täna ega tulevikus ükski partei rohkem kui saarlased, kes kohapeal elavad ja töötavad.

Mart Mäeker